Püüdes
taimekasvatuses vähendada kulutusi ja energiamahukust, jõutakse
alati välja minimeeritud harimise juurde. Tavaliselt mõeldakse selle
all adrata viljelemist, kus sügavkünni ader on pindmiseks harimiseks
asendatud kas tüükultivaatori või randaaliga. Sellega saavutatakse
harimiskulutuste vähenemine.
Näiteks
1988 aastal Uppsalas tehtud katsetes mõõdeti adra kütusekuluks 21
l/ha, samas kui tüükultivaatori ja randaali kütusekulud olid
vastavalt 9 l/ha ja 8 l/ha.
Millest
aga tuleneb kultivaatori ja randaali väiksem veojõu- ja
energiavajadus? Selline kütusekulu erinevus on tingitud erinevate
riistade erinevast töösügavusest, ei millestki muust. Et
sedavõrd erinevaid põllutööriistu omavahel võrrelda, võrreldakse
veotakistust töödeldud mulla mahu kohta, st. määratakse nende
riistade eriveojõu vajadus (jõud töödeldud mulla ristlõike pindala
kohta, N/m2).
Üheks
mullaharimise eesmärgiks on sobiliku suurusega mullaagregaatide
saamine, milleks tuleb vajalik kogus mulda kobestada ja sobiliku
suurusega osakesteks töödelda. See, kuidas mulda kobestatakse ja
milline on selle töö energiavajadus, sõltub väga paljudest
faktoritest, teiste seas ka kasutatava mullaharimisriista
konstruktsioonist ja töösügavusest. Väga suure tähtsusega on
loomulikult mulla struktuur ja niiskus.
2001
aastal korraldati Rootsis Ultunas katse, kus võrreldi atra,
tüükultivaatorit ja randaali. Töötati kergetel ja rasketel muldadel,
kolmel erineval niiskusastmel. Ader ja tüükultivaator töötasid
kolmel erineval sügavusel – 13, 17 ja 21 cm (tüükultivaatori
sügavuseks oli pii otsa kaugus rataste tugitasapinnast). Tegelik
töösügavus määrati meetodil, kus läbitöötatud muld koguti kokku ja
kaaluti. Peale lahtise mulla eemaldamist jäi tüükultivaatori
jäljepõhi väga ebatasaseks (vt.joonis 1).
See aga
tähendab, et erinevalt adrast oli tüükultivaatori tegelik töösügavus
palju väiksem sellest, mis masina reguleerimisel oli seatud (vt.joonis
2).
Väga
tähelepanuväärne on ka fakt, et eriveojõu vajadus (veojõud töödeldud
mulla koguse kohta) on kõige väiksem adral ja kõige suurem
tüükultivaatoril, seda eriti kuivades tingimustes (vt. joonis 3).
Huvitav
on ka asjaolu, et eriveojõu vajadus erinevatel töösügavustel oli
erinev – kui adra puhul oli ta stabiilne, siis tüükultivaatori puhul
sügavuse suurenedes kasvas ta oluliselt (vt. joonis 4). Seega
tüükultivaatoriga sügavamalt töötades suureneb oluliselt ka
energiatarve.
Antud
katsest ilmneb kujukalt, et veojõu vajadus on otseses seoses
töösügavusega ja et adra veojõu vajadus töödeldud mullamahu kohta on
väiksem kui tüükultivaatoril ja randaalil. Seega energia
kokkuhoid adrata mullaharimisel ei tulene mitte erinevat tüüpi
riistade kasutamisest, vaid madalamast harimisest. Kuna aga adra
erienergia vajadus on kõige väiksem, siis osutub minimeeritud
harimise ratsionaalseimaks viisiks MADAL KÜND.
Madalkünni sobivaimaks riistaks on Kverneland Ecomat. See
spetsiaalse madalkünni sahkadega varustatud ader on lisaks
varustatud ka tihendusrullidega.
Ülaltoodud madalkünni efektiivsust Ecomat’iga tõendavad kujukalt
senised kasutuskogemused. Rootsi suurtalus Rydsgårds Gods AB
kasutati Ecomat’i 2003 aastal ja 2004 aasta kevadel 771 hektaril,
sellest 111 ha-l oli Ecomat varustatud lisaks veel pneumokülvikuga,
st., et samaaegselt mullaharimisega toimus ka külv. 8-sahalise
Ecomat’i keskmised töötulemused olid järgmised:
Töökiirus 8-14 km/h
Sügavus 8-16 cm
Kütusekulu 8,86 l/ha
Tööviljakus 2,29 ha/tunnis
Kui
Ecomat oli varustatud lisaks külvikuga, osutus tööviljakuseks koos
külviku täitmisega 1,94 ha tunnis ning kütusekuluks 10,4
liitrit/ha – samal ajal kui samas talus oldi harjutud
tavaharimise puhul 40-45 liitrit/ha !!!
Urmas Lees
A.Tammel AS insener
Tel 77 68042
